Mõisad

15.02.14

Saare–Lääne piiskopkonna keskaegne ajalugu oli tulvil sisepoliitilisi võitlusi, millest ei jäänud kõrvale ka Ridala kihelkonna mõisaomanikud — piiskopi vasallid.
Vabadusvõitluse käigus olid paljud kihelkonna üksiktalud jäänud tühjaks ning piiskop võis neid maid anda oma vasallidele maksuvabaks pärisomandiks ehk alloodiks või lääniks.
Saare–Lääne esimene piiskop Gottfried läänistas 1228–29 kiiresti enamiku oma piiskopkonna maadest. Pole välistatud, et mõned eesti vanemad säilitasid oma maavaldused ja sulandusid vasallide hulka. Ridala kihelkonnas on oletatud nimekuju järgi, et sellised perekonnad olid Titferid ja Herkelid.
Läänistamata maadest moodustati halduslik–majanduslik üksus — ametkond —, mille eesotsas oli maahärra esindajana mõisavalitseja või opman. Ridala kihelkonna läänistamata maa jäi keskaja lõpul Uuemõisa ametkonda.

Läänemaa vakuraamatu järgi kuulusid Ahli ja ümbruskonna külad 1518.a. Kolovere ametkonda.
Esimesed teated Ridala kihelkonna mõisatest ulatuvad 1298. aastasse, kui oma sõjakäigul Haapsallu põletasid orduväed maha Haapsalu linnuse ees asunud toomhärrade alloodid. Võib oletada, et nende mõisate hulgas võis olla ka Kiltsi, kuna 1323. aastal seoses Haapsalu linna piiride määratlemisega nimetatakse ka piiskopi vaimulikke ja vasalle, kellel oli valdusi linna piiri ääres. Neist mõisatest on võimalik identifitseerida Kiltsit ehk Valgeväljat ja Uuglat.

1341. a. mainitakse esmakordselt Võnnut (sks Wenden). Pole selge, millal tekkisid kanoonikute nn. elatismõisad. Ainuke osaliselt Ridala kihelkonna maadele jääv elatismaa, kus juba enne Liivi sõda (1558–1583) tegutses kindlasti mõis, oli Haeska. Võib olla asus mõis ka Mäemõisas, sest miks muidu kutsuti hiljem seda mõisat omaaegse toomhärra nimega Düwelshof.

Ridala kihelkonna mõisad vahetasid tihti omanikke. Peale Sinalepa pole ühtegi näidet, kus mõis oleks püsinud ühe perekonna käes mitusada aastat.
Kuulsaimad Ridala kihelkonna mõisaomanikud on olnud: Eestimaa rüütelkonna peamees ja maanõunik, Ungru mõisnik, Uuemõisa ja Võnnu rentnik Reinhold Ungern-Sternberg (1656-1713), kes 1710. aastal Harkus juhtis kapituleerimisläbirääkimisi; Ungru mõisnik ja poliitik Johann Friedrich Emmanuel Ungern–Sternberg (1763-1825) ja nn Hiiu mereröövel Otto Reinhold Ludvig von Ungern–Sternberg (1744-1811), kellele kuulus seitse aastat Uuemõisa mõis. 16.sajandist muutusid Ungernid (1656 aastast Ungern-Sternbergid) Ridala kihelkonna üheks võimsamaks mõisnike suguvõsaks. Ungernite võimsuse aluspanija Läänemaal oli piiskopkonna stiftifoogt (st piiskopi asetäitja ilmalikes asjades) Jürgen von Ungern. Ta ostis Kiltsi ja Ungru mõisad (tookord nimetati neid Valgevälja mõisaks (asustatud eestlastega) ja sellest eraldatud osaks nimega Linden (asustatud rootslastega).

17. sajandi eramõisatest olid suuremad ja uhkemad Parila ja Võnnu. Pärast Põhjasõda jäid paljud mõisahooned tühjaks. 1732.a. adramaarevisjonis tunnistavad mõisnikud, et nende hooned on halvas seisus ja lagunenud, ka mõisate sissetulek pole kiita. Kõige suurema nutulauluga esineb Ungru mõisnik, kes viriseb kiviste põldude üle ja palub alandada mõisa maksukoormust. Oma mõisa hoonetest ta juttu ei tee, kuid võib oletada, et vähemalt mõisa kivist ühekordne peahoone oli elamiskõlblik. Igatahes kõlbas Ungru mõisas võõrustada isegi tsaar Peeter I, kes tuli imetlema Ungru mõisa uhket parki.
Rahuldavas seisus oli 18 saj. 30- ndatel aastatel ka Mäemõisa hooned, kuhu revisjonikomisjon kogunes 1732. aastal ja Ridala kihelkonna üks rahvarikkamaid ja suuremaid mõisaid Võnnus.


( Kalev Jaago. Ridala mõisad)