Muistne vabadusvõitlus

11.02.14

Muistne vabadusvõitlus, mille käigus Eesti ristiusustati, ei jätnud puutumata ka Ridalat. Esimene dokumenteeritud kristlaste sõjaretk jõudis Läänemaale 1210. aastal.
Aasta hiljem tungisid eestlased, nende seas ka läänemaalased (ridalased) mitmel korral lätlaste ja liivlaste aladele ning kimbutasid Riia piiskopile allunud liivlasi Metsepoles ja Ledurgas.
1211. aasta suvel piirasid ridalased koos revalaste ja saarlastega Toreida linnust.

"Vahepeal kutsuvad saarlased ja revalased ja ridalased kokku suure ja tugeva sõjaväe kõigist ümberkaudsetest Mereäärsetest provintsidest, ja nendega olid kaasas kõik vanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kogu Eestimaalt, kel oli palju tuhandeid ratsamehi ja veel enam tuhandeid laevadega tulijaid, ja nad liiguvad edasi Liivimaale… "
Kuigi vabadusvõitlejad mehiselt võitlevad, saavad eestalste väed tõsiselt lüüa.
"…sest selles sõjas langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste provintside vanemad, kes seal kõik tapeti…"

Läti Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatakse Ridala esimest ründamist 1215. aastal. Talvel, enne 3aastase vaherahu lõppu kavandas Piiskop Alberti asendaja Ratzeburgi piiskop Philippi sakslaste, liivlaste ja lätlaste rüüsteretke Ridalasse, mis sai raskelt kannatada.

"… umbes kolm tuhat sakslast, liivlasi ja lätlasi teist niipalju läksid merejääl, minnes Salatsist mööda, kuni tulid, kuhu ihaldasid, nimelt Ridalasse. Kui nad sinna tulid, jagasid nad oma sõjaväe mööda kõiki teid ja külasid laiali ja leidsid kõik mehed ja naised ja lapsed ja kõik inimesed suurtest väiksemateni oma külades eest, mingitest sõjaväe tuleku kuuldustest hoiatamata, ja lõid nad oma vihas ja tapsid kõik mehed …..
Ja värvides kõik teed ja kõik paigad paganate verega, jälitasid nad neid kõigi mere ääres asuvate provintsideni, mida nimetatakse Ridalaks."

Ridalased lõid kaasa ka 21. septembril1217 peetud Madisepäeva lahingus.
1218. aasta kevadel suundusid riialased koos liivlaste ja lätlastega sõjakäigule Läänemaale. Pärast maa rüüstamist mõneks päevaks paigale jäänud riialaste laagrisse ilmusid eestlaste vanemad Hanilast, Karuselt ja kõigist kihelkondadest Ridalast kuni Reavala ja Harjuni, kes palunud rahu ja saksalste äraminekut nende piiridest. Sakslased sedasid tingimuseks ristiusu vastuvõtmise, nõudsid iga-aastase hinnuse tasumist ja pantvange. Seda eestlased ka lubanud ning sakslased lugesid nüüd kogu Läänemaa vallutatuks.

Suvi 1220 – Rootslased vallutasid Lihula, ehitasid kirikuid ning ristisid läänemaalasi. Samal aastal saadeti Riiast Ridalasse preester Salomon. Kuid seegi ristimine polnud lõplik ja eestlased (nende seas ridalased) astusid mitmel korral võõravllutajate vastu üles.
1226. aastal moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru-, Järva- ja Läänemaast otse paavstile alluva vaheriigi taanlaste ja sakslaste vahendusel. Sama aasta alguses tuli Läänemaad ristima Petrus Kaikewalde ning mais asusid aga Ridalat rüüstama taanlased.
1228. aastal loodi aga Lääne–Eestist ja saartest Saare–Lääne piiskopkond, mille kosseisu kuulus ka Ridala.

On arvatud, et Läänemaal võis olla piiskop Fulco (ja eestlasest munga Nicolause) rajatud kristlikke kogudusi ka Saksa vallutusele eelnenud ajal.